Madalad pilved vajusid öösel korstna ja katuseni, alla maapinnale, et mähkida su kuivad juured jahedasse pehmusesse. Oksad kraapisid aknaid nagu sõnumitoojad surnutelt, kellele oled selja pööranud.

Hommik ärkab pimeduses. Valutades astud uue päeva tühja muuseumi. Kõik tahab tasapisi taas su kehaekraanile ilmuda: asjade tuhmid kontuurid, kütmata köögi niiske lõhn, esimesed helid. Sa lased neil tulla ja loovutad sellega päevale oma kauguse.