Carolina Pihelgas

الأستونية

Ibrahim El Yaichi

العربية

Meie unest, meie näljast

Kui süüa õhtust, siis tõesti ainult taevas.
Käed puutuvad lülitit, laud kerkib vaikselt üles.
Meie nälg – on ta tõesti nii kõrge?
Ouyang Jianghe

Uni on seal, kus on kive
Jehuda Amihai


1.

Ülal taevas peetakse pidu: lambid säravad, vanad kikilipsudega orkestrandid mängivad lõbusamaid palu, peoperemees ütleb toosti. Aga treppi pole, külalised alla ei pääse, nad jäävad hommikuni. Seisame ootamatu serval ja vaatame maha – kinganinad peegeldavad vargapilke; vaatame üles – kuldhambad sätendavad. Elavate kodud jäävad siit kaugele. Kui jõuame viimase kivini, ärkabki ilves.


2.

Ilves nägi unes taigat. Ja jäi mõtlema oma esivanematele, kelle nälg oli tihedam jahimeeste erutusest, tihedam inimluudestki, mis pragisevad talve kihvade all nagu kuivad raod lõkkes. Kas teada oma nime on tähtsam kui olemust? Hambaplagin saeb õhtu kaheks; telekas õpetatakse vananemist. Janu on sügavam kui allikas.


3.

Vee hääl äratab alati. Vihm või lörts, kraan, mis jäi tilkuma. Alasti üksinda voodis, suu kuivab ja pissihäda. Tahaksid, et taevas neelaks su ja sülitaks teises kohas välja. Helide sees on õõnsus, üks ruum, kuhu peidad end nagu viimase lendorava üksindus. Sest kõige paremini oskadki sa okstesse, jah okstesse ju ära kaduda.


4.

Vanaisa kell leiti pööningult üles aastaid hiljem. Ilves uurib tukslevaid seiereid, need meenutavad talle tühja kõhtu. Õhtul vahetab riided, pistab uuri vestitasku ja einestab linna peeneimas restoranis. Öö neelab aplalt armastajate nälga ja me ei pane seda talle pahaks, hoiame ainult teineteise kontidest kõvemini kinni. Need on poleeritud, puhtaks lakutud, hauapanustega. Klõbisedes tantsime hommikuni.


5.

Lendorava hääletu lend öö tihkete juurte vahel. Puude raske hingeldamine, väsinud kopsude vastik kahin. Masinate müra eemal maanteel, org nagu söögitoru, kust reisitakse ainult läbi. Tagaistmel minister, tema lihavad sõrmed pastakate raskusest väsinud, silmad vidukil, nende kummalises läigatuses usk, et tänane nälg ei hooli eilsest kõhutäiest.


6.

Me sõltume veest, unest, uudistest. Koorid lahti eilsed unenäod, et leida sealt redel – võib-olla julgeksid sa täna viimaks trotsida päevavalguse edevat õõnsust. Tahaksid, et sinust ei sõltuks midagi, et võiksid end unustada olemise reväärile nagu kraavipervelt nopitud juhuslik kevadeõis. Stoppkaader virvendaval ekraanil, telediktori poolavatud suust pahiseb välja pilkasus. Puude tihedad aastaringid kallistavad sooja mulda, me oleme kohal, sosistavad nad, me oleme kõdu.


7.

Öö kogub puuõõntesse pimedust. Voolin unetusest loperguse sõõri ja kleebin selle taevasse. Sulle meeldiks see rasvast tilkuv kuu ära süüa, aga valge värv tekitab sinus ettevaatust. Inimeste imelikud mustrid, tallatud lume või rohu sisse – tundub nagu oleks nende varjud silmalaugudest kergemad, nagu ei võikski vesi ära uhtuda nende mälestusi. Mis saab meie unest, meie näljast vastu hommikut, kui taevas pressib end maa ligi ja tahab üle kirjutada kõik meie jäljed?


8.

Istud lauda maha, vahetad noa ja kahvli, ja juba sa tõusedki üles kõrgustesse. Tähtkujud olid su pudrutaldrikul muidugi juba lapsepõlves. Öö jahvatab ikka oma jahedatest tungidest. Täpid kasukalt muutuvad sünnimärkideks, metsa haare lõdveneb, annab järele, teeb ruumi uutele ahelatele. Jäta meelde see tunne, see aimdus, mille leidsid männiokste vahelt, talvekargest õhust kui nina oli kuu poole püsti nagu kirikutorn. Metsikute andide orkester, kuhtuvate kahinate koor. Oled salanimi seintes, vahtrate vaikne videvik, läte, mida pole võimalik hüljata.

© Carolina Pihelgas
من: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
الإنتاج المسموع: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

عن حلمنا.. عن جوعنا

1.
هناك في أعالي السماء يُقام حفل: فوانيس تسطع، وشيوخ يلبسون ربطات عنق يعزفون مقطوعاتهم الأكثر بهجة في الأوركسترا، ويشرب المضيف النخب. ولكن لا سلالم يمكن للمدعوّين النزول منها، يبقون حتى الصباح التالي. نبقى على غير المتوقع في الزاوية ننظر نحو الأسفل – فنرى مقدّمات الأحذية تعكس نظرات قطّاع طرقٍ. ثم ننظر نحو الأعلى – فنرى الأسنان الذهبية تطقطق. منازل الأحياء تبقى بعيدة عن هنا. إن بلغنا الحجر الأخير، استيقظ الوشق.


2.
رأى الوشق في منامه غابات التايغا. ظل يفكّر في أسلافه الذين كان جوعهم أكثر شدة من حماسة الصيّادين، وأكثر شدة من العظام البشرية التي تطقطق تحت أنياب الشتاء كالصّوفان في النار. أمعرفة الاسم ذاته أكثر أهمّية من الجوهر؟ أسنانٌ مصطكّة تشطر الليل إلى نصفين. في التلفاز يُدرّس كيف تشيخ. ويبقي الظمأ أكثر عمقاً من ينبوع الماء.


3.
صوت الماء يوقظ دائماً. المطر أو زخات البرَد، قطرات صنبور ماءٍ لم يغلق جيداً. وحيدة وعارية فوق السرير، بفم جاف ورغبة في التبوّل. تودّين لو أن السماء تبتلعك وتبصقك في مكان مغاير. داخل الصوت هناك فراغ، فضاءٌ حيث تختبئين مثل عزلة السنجاب الطائر الوحيد. إذ صحيح أن أفضل ما تتقنينه هو التوغّل بين الأغصان، نعم بين الأغصان، والاختفاء.


4.
بعد سنوات عثروا على ساعة الجد في العلية. الوشق يحقّق في دقات عقارب الساعة التي تذكّره بأن معدته فارغة. في الليل يغيّر ملابسه، ويضع ساعة الجيب في سترته ويتزوّد في المطعم الأكثر أناقة في المدينة. الليل يلتهم بشراهة جوع العشاق، ونحن لا نرى في الأمر سوءاً، نقتصر فقط على شدّ بعضنا بعضاً من العظام، بشكل أقوى كل مرة. إنها مصقولة ومفرطة في الأناقة والنظافة، مع بقية قرابين القبر. كلاك- كلاك، نرقص حتى الفجر.


5.
رحلة السنجاب الطائر الصامتة بين جذور اللّيل الكثيفة. التنفس الثقيل للأشجار، الشائعات المثيرة لرئتين متعبتين. ضجيج آلات من بعيد، في الطريق، الوادي مثل مريء، يُسافَر عبره. في المقعد الخلفي يجلس الوزير، أصابعه السمينة متعبة من ثقل الأقلام، وعيناه غمازتان، في لمعانه الغريب إيمانٌ بأن جوع اليوم يتجاهل شبع الأمس.


6.
نحن أسرى الماء والحلم والأخبار. تقشّر أحلام الأمس، لتجد فيها سُلّماً - ربما قد تجرؤ اليوم أخيراً على تحدي الفراغ المغرور لضوء النهار. ترغب في أن لا يتوقّف عليك أي شيء، وأن تستطيع نسيان نفسك في جوف الوجود، مثل زهرة ربيع مأخوذة صدفة في الساقية. الصورة الثابتة في الشاشة التي تتلألأ: من الفم نصف المفتوح لمذيع تلفزيون يسيل الظلام المطلق للقرون مدوياً. في الأشجار، تحتضن خواتم العمر الضيّقة الأرض الساخنة، ها قد وصلنا - يتمتمون – إلى قدرنا متعفّنين.


7.
الليل يراكم ظلاماً في فجوات الأشجار. وأنا أصمّم، أرقي وأشكّل دائرةً غير مكتملة، وألصقها في السماء. تودّين أكل ذلك القمر الذي يقطّر دهناً، ولكن لونه الأبيض يوقظ فيك الحذر. يبدو كما لو أن ظلال الرسومات الغريبة التي يتركها الناس على الثلج المداس بالأقدام أو فوق العشب - أخفّ من الجفون، وكما لو أن الماء لم يستطع أن يغرق ذكرياته حين يضرب. ماذا سيحلّ بحلمنا وبجوعنا صباحاً، عندما تضغط السماء على مقربة من الأرض، وتريد الكتابة فوق آثار أقدامنا جميعها؟


8.
تجلس إلى المائدة وتغيّر مكان الشوكة والسكين وعلى الفور تصعد صوب الأعالي. بالفعل، في الطفولة كانت لديك أشكال مرصّعة بالنجوم في عصيدة الحبوب. الليل يثرثر دون انقطاع حول شهيته المتجمّدة. في معطف الشتاء، تصير النقط شامات، وترتخي كماشة الغابة، وتتنازل، ثم تترك مساحة لسلاسل جديدة. حاول أن تتذكّر هذا الشعور، وهذا الوعي الغامض الذي وجدته بين أغصان الصنوبر، في جو الشتاء الحاد حين كان الأنف ينتصب نحو السماء كبرج جرس كنيسةٍ. أوركسترا مواهب متوحشة، كورال من همسات تتضاءل. أنت في جدار الأسماء الحركية، الشفق الصامت لنبات القيقب، والينبوع الذي لا يمكن التخلي عنه.

Translated by Ibrahim El Yaichi