Mats Traat

الأستونية

Danutė Sirijos Giraitė

اللتوانية

ALVIINE BIRKENBAUM

Mu isa olevat surnud hobusevargana vanglas.
Ema rääkis, tal olnud mustad läikivad juuksed.
Mul olid ka mustad juuksed ja sale piht,
seda rääkis mulle Udu sulane Jaan,
kui ta ehale tuli ja kannelt mängis.
Olin kaelakandmisest saati töötüdrukuks,
kandsin läbi pori ja lume vett ning sööma
viieteistkümnele lehmale.
Sõtta minnes kinkis Jaan mulle sinise rätiku.
Ühel kiilasjäisel hommikul prantsatasin
kaelkookudega õue maha,
nikastasin selja ega kõlvanud enam tallu.
Jaan saatis Karpaatidest kirja,
mis lõppes sõnadega: Oota mind, sirguke.
Teine kiri oli venekeelne, selles oli surm.
Asusin kirikukülla, häda õpetas mu õmblema.
Õmblesin palju palituid, kleite ja jakke
Harala vaesemale rahvale.
Õhtuti määrisin kampripiiritusega haiget selga
ja Jaani rätiku muster kulus mulle pähe.
Neljakümnendal aastal olin maareformikomisjonis.
Aasta pärast lasti meid vallamaja taga maha.
Ja sinine rätt oli mul peas.

© Mats Traat
من: Harala elulood
Tallinn: Kupar, 2001
الإنتاج المسموع: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

ALVYNĖ BIRKENBAUM

Mano tėvas pasimirė, kalėdamas už arklių vagystę.

Mama man sakė, buvo juodbruvas, žvilgių plaukų.

Aš irgi juodus plaukus ir laibą liemenį turėjau,

taip man kalbėjo Ūkų darbininkas Janas,

kuomet aušros sutikt atėjęs grojo kanklėm.

Nuo pat mažystės sunkiai dirbau,

klampodama per purvą, sniegą, vandenį ir pašarą tampiau

penkiolikai raguočių.

Išeidamas į karą Janas man padovanojo mėlyną skarelę.

Vieną rytą per plikšalą parvirtau su naščiais kieme ant ledo,

nikstelėjau nugarą ir ūkyje nebetikau.

Janas man atsiuntė iš Karpatų

laišką, užbaigdamas: „Sulauk manęs, širdele!“

Kitas laiškas buvo rusiškas, jis reiškė mirtį.

Persikėliau bažnytkaimin, vargas mane išmokė siūti.

Aš Haralos varguoliams prisiuvau

suknelių daug ir paltų, ir švarkų.

Vakarais diegiamą nugarą vis trindavau kamparu

ir mintinai išmokau Jano skarelės raštą.

Keturiasdešimtaisiais Žemės reformos komisijoj buvau.

Po metų mus sušaudė už seniūnijos namo.

Ir aš skarelę mėlyną ryšėjau.

Vertė Danutė Sirijos Giraitė