noor neiu mööda vihmast Rüütli tänavat
nõtke kindla kõnnakuga,
õhulisest riidest eresinine pikk seelik lehvimas,
selg sirge, rüht uhke,
juuksed lendlemas,
helgus näol,
kindel oma vaatamisväärsuses,
vastu tulev vanamees jääb talle järele vaatama,
oma vaatamist varjamata, kuid viisakalt,
poekott näppus,
selg kühmas, soni peas,
nägu hall ja loppis,
pobiseb midagi,
vaatab veel korra igatsevalt tagasi,
mina näen seda kohvikuaknast pealt
ja naeratan,
sekundi jooksul korraga
nii muiates vanamehe üle
kui tundes talle kaasa,
ja ühtlasi korraga
nii neiu üle kui
talle kaasa,
järgmisel sekundil juba ka
enda üle ja endale