Brandon Lussier, Maarja Kangro
الانجليزية
ATEENA KOERAD
Plákas, Akropoli ümbruses,
muudest kantidest rääkimata,
longib ja magab neid ohtrasti.
Suured, malbed, viisakad koerad.
Koolilapse õhinaga
tõlgime tuttavat sügavat keelt,
mina teen koertest pilti:
kollastest, valgetest, mustadest.
„Mitte ühtegi pisikest pole.“
Sa lööd särama justkui teadlane:
„Väikesed on kõik juba surnud!“
Sinised silmad on elevil.
Mandel oli kunagi mürgine,
hernes imetillukene,
inimene väike verejanuline kränn!
Või kuidas?
Oleme oma eellastest suuremad.
Ja me kaks – iseäranis viisakad.
„Miskit melanhoolset
on neis ellujäänud penides.“
„Kenad koerad sõid teised ära?“
Istume ja sööme õhtust
küünikute mälestuseks (ikka nende õigete)
ja viisakate koerte terviseks.
من: Kunstiteadlase jõulupuu
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2010
الإنتاج المسموع: Literaturwerkstatt Berlin 2012
THE DOGS OF ATHENS
In Pláka, around the Acropolis,
not to mention elsewhere,
multitudes stroll and sleep.
Big dogs. Gentle, polite.
With the enthusiasm of puppies
we translate the deep language,
I take pictures of the dogs:
yellow, white, grey, black.
„There is not a single small one.“
You glow like a scientist:
„All the small ones died!“
Your blue eyes are bright with excitement.
The almond was once poisonous,
all peas tiny as grains of salt,
and man a bloodthirsty midget!
Or what?
We are bigger than our ancestors,
the two of us love courtesy.
„There is some kind of melancholy
in these surviving dogs.“
„The nice ones ate the others?“
We sit and eat our dinner
in memory of the cynics – the right ones –
and to the health of polite dogs.