Adam Cullen
الانجليزية
TÜTRELE, MINU NOORKUULE
Taas on kuu õhuke ja uus nagu lapse sõrmeküüs!
Kui palju kordi sest ööst, kui sündisid.
Seitseteist aastat saab sellest kohe.
Seitseteist!
Minu tilluke tütar, minu suur õpetaja,
sest nii see ju läheb. Kui õnneks läheb.
Ja kuu oli õhuke ja uus nagu lapse sõrmeküüs
ja kõik alles alguses,
kõik kujuloomine ja etteaimatav
ja eelkõige aimamatu kasv!
Kui olime su sünniööl teineteist sõnatult ja põhjani vaadanud,
vajusin vatisesse unne, et ärgates uuesti uskuda:
tütar – see on siis tõsi!
Põsed kriimud –
ju enne sündi pikaks kasvanud küüntega
olid rapsinud esimeses heitluses
iseenda ja uue ilmaga.
Võtsin värinal kohmakad käärid ja vastsündinu väeti käe:
läbipaistvad, peaaegu nähtamatud küünesiilud!
Sinu elujooned pikendamas minu omi!
Kuu kui lapseküüs, kui palju kordi sest ajast
maha lõigatud ja asemele kasvanud!
Ja mina olin palunud oma esimese palve:
Et tuleksid alati elu heitlusist välja,
olgu või kriimuliste põskedega,
aga ikka tervelt ja iseendana!
Sellest esimesest õhukesest kuust
saab seitseteist aastat
ja ma näen, kuidas sa vahel mind vaatad
ega taha kuidagi uskuda, kui ütlen,
et mul on elu jooksul magusasoolika asemele
kasvanud heeringasoolikas.
Kas sellised asjad siis juhtuvad?
Või kui räägin, kuidas kunagi kiikusin,
oh-hoi!
püsti üle võlli!
Jajah, mõtled sa –
ja endal sul läheb nüüd väiksest hoostki süda pahaks –
jajah, oh-hoi või üle võlli!
Aga mina näen viimaks aknast,
kuidas sa õhtul hilja koju tuled, viiul seljas.
Noorkuu ammugi taevas kõige ilma kukil.
Sa naerad, kui ohkan ootuse vaevast –
Kulub ja kasvab küüsi ja kuid veel,
enne kui sinu minutid minu minutite pikkuseks saavad!
Vaikselt palun ma, et vaat seda kõige pikemat ootaja aega
sa iial tundma ei peakski …
Enne aga – sa lähed ja aina lähed.
Kaugemale ja kauemaks.
Mina kuid kuulatan ikka,
kas aiavärav kääksatab juba,
kuni sina seisad muretuna keset tuba ja ütled,
et värav laulab puhast kvinti.
Jah, mängeldes hüpled sa intervallilt intervallile!
Ja ma palun, et ei takistaks sind vallid ega intervallid
ega päevad hallid, mis ju tulemata ei jää.
Sa ületa vallid, mis vaja ja leevenda sooja ja salliva sallina
ikka kangemaidki kaelu
nagu seni.
Puhtamaid kvinte ja kvintessentse soovin ma sulle!
Võisid olla viiene, vahest mäletad,
kui nimetasid ühed oma lemmikpüksid
Vabaduse Püksteks.
Nendes siis kükitasid kuurinurga taga,
kus elasid su sõbrad Jutuputukad.
Kui sa poleks neid pükse ribadeks kandnud,
oleks need ehk alles seal
Armsate Asjade Kastis,
kus on Võilillemüts ja muudki.
Mina olen aga sellest ajast saadik palunud:
olgu kõik sinu püksid vabaduse püksid
ja seelikud ja kleidid
ja mütsid kõik võilillemütsid!
Ja iga nurga taga jutuputukad!
Kui mina väike olin,
ütles ema mulle vahel:
pane suu kinni, süda jahtub ära.
Eks ta oli oma emalt kuulnud, et nii öeldakse.
Sellest tahangi rääkida.
Ega ta jahtu küll.
Kui siiani jahtunud pole, kus ta siis enam.
Kui käid, silmad ja suu aina avali-ammuli,
võid ehk hoopis kuulda inimesi imestavat:
oo, ilm on ootamatult soojaks pööranud!
Veel paari asja soovin öelda:
lahenda ühtviisi innukalt
elu võrrandeid ja võrratusi.
Õigemad valemid leiad sa ise.
Ja ära karda ega peatada püüa
elu veerevaid proovikive,
isegi neile pole sammalt selga vaja.
Lükka hoogu, veere isegi kaasa!
Ja veel.
Usu – alati tuleb rong,
mis ei jäta sind üksinda tühjale perroonile lõõtsuva tuule kätte.
Alati ootab keegi sind kella all!
Ma isegi tahan seda koos sinuga uskuda!
Taas on kuu õhuke ja uus nagu lapse sõrmeküüs!
Korstnast tõuseb head tõotav valge suits otse sirge joana üles ta poole
ja varsti jälle laulab aiavärav
uue päeva alguse,
uute lahkumiste ja saabumiste puhul
puhast kvinti.
الإنتاج المسموع: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]
TO MY DAUGHTER, MY NEW MOON
Again, the Moon is slender and new like a child’s fingernail!
How many times since the night you were born…
It’ll soon be seventeen years.
Seventeen!
My tiny daughter, my great teacher,
because that’s how it goes. If all goes well.
And the Moon was slender and new like a child’s fingernail,
and it was all just beginning,
all the shape-taking and the suspected,
and above all, the unsuspected growth!
As we stared wordlessly into each other’s depths
on the night that you were born,
I slipped into cottony sleep, only to believe anew upon waking:
a daughter – so, it really is true!
Your cheeks were scratched –
I suppose you’d wielded your nails,
grown long even before you were born,
in struggle with yourself and with your new world.
Trembling, I took clumsy scissors and my newborn’s frail hand:
transparent, nearly invisible strips of fingernail!
Your lifelines lengthening my own!
The Moon like a child’s fingernail, how many times
has it been trimmed and grown back since then!
And I prayed my first prayer:
that you might always emerge from life’s struggles,
be it with scratched cheeks,
but safe, sound, and your true self every time!
Seventeen years will have passed
since that first slender Moon,
and I see how you sometimes stare,
refusing to believe when I tell you
that over the course of my lifetime, I’ve developed
a herring tooth in place of a sweet tooth.
Can those things really happen?
Or when I tell you how I once swung –
oh-ho! –
right up and over the swing set!
Uh-huh, you imagine –
and your own stomach churns from the gentle rush now –
uh-huh, oh-ho, right up and over!
I watch from the window one night
as you finally return home late, violin slung across your shoulder.
For hours, a new moon has been high in the sky,
resting on the whole world’s back.
You laugh when I sigh from the stress of waiting –
many more moons will grow and wear away
before your minutes acquire the length of mine!
Silently, I pray that you shall never have to know
that longest of waiter’s waits…
But before that, you go, and keep on going.
Farther and longer.
For months, I constantly cock my ear,
listening for the gate to creak,
until you’re standing inside, carefree, and you say:
The gate sings a perfect fourth.
Yes, you frolic from one interval to the next!
And I pray that no ramparts or intervals impede you,
nor days of gray, which will not fail to dawn.
May you overcome the ramparts you must, and soothe
even the stiffest of necks like a warm and welcoming scarf,
just as you always have.
I wish you the purest of chords and quintessences!
You might have been five, maybe you remember,
when you named your favorite pair of pants
Freedom Pants.
You wore them, crouching back behind the shed,
where your friends the Storybugs lived.
If you hadn’t worn those pants to shreds,
they might still be there now:
in the Box of Precious Things,
with your Dandelion Hat and much else.
Ever since then, I’ve prayed:
may all your pants be freedom pants,
and your skirts and your dresses,
and may your hats all be dandelion hats!
And storybugs at every turn!
When I was small,
my mother would sometimes tell me:
Close your mouth or your heart will chill over.
I guess she’d heard it from her own mother; that’s what people say.
And I’d like to talk about that, too.
There’s no way that it will.
If it hasn’t chilled over yet, then how can it ever.
When you walk with your eyes and mouth held wide open,
you just might hear people marvel instead:
Oh, what a surprisingly warm turn the weather’s taken!
There are a couple more things I’d like to say:
take life’s parallels and nonpareils
with matching zeal.
You’ll find the right ways all on your own.
And don’t fear or try to stop
life’s tumbling touchstones:
not even they need moss on their backs.
Get them going, roll along with!
And another thing.
Trust: there will always come a train
that won’t leave you alone in the howling wind
upon on an empty platform.
Someone will always be waiting for you
there, beneath the clock!
I myself want to believe so, too!
Again, the Moon is slender and new like a child’s fingernail!
White smoke heralding good news rises towards it,
a straight river streaming from the chimney,
and soon, for the beginning of a new day,
for new departures and arrivals,
the gate will once again sing
a perfect fourth.