Maarja Kangro

الأستونية

Luca Bonetti

الايطالية

KUNSTI LÜHILUGU

Peggy Guggenheimi muuseumi
palavas aias Veneetsias
seisab Anish Kapoori skulptuur,
tumehall graniidist tahukas.

Halli graniidi sisse on raiutud
kaks nõgusat sõõri,
mis on lihvitud
siledaks ja süsimustaks.

Tumepruun mees heledas särgis,
võimalik, et Kapoori kaasmaalane,
küsib, kas see on peegel.
"Maagia. Meister, ma ütlen."

Mees vaatab end nõgusast sõõrist:
kaugelt paistab nägu laiem,
totakas, ja lähedalt pisem.
Ta hakkab naerma ja torgib veel.

"Näe! Näe." Ta vangutab pead,
naerab ja koogutab
suurte sõõride ees.
Lõpuks tõsineb ja pöördub.

"See ajab südame pahaks.
Pea hakkab ringi käima.
See ajab oksele, boahhh!"
Ja siis ta läheb.

© Maarja Kangro
من: Heureka
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008
الإنتاج المسموع: Literaturwerkstatt Berlin 2012

LA BREVE STORIA DELL’ARTE

Nel caldo giardino
del museo di Peggy Guggenheim
aspetta la scultura di Anish Kapoor,
un blocco di granito grigio scuro.

Nel granito ci sono
due cerchi concavi,
limati, lisci
e neri come carbone.

Un uomo abbronzato in camicia chiara,
forse un compatriota di Kapoor,
chiede se è uno specchio.
“Una magia. Un maestro, vi dico!”

L’uomo si guarda dal cerchio concavo:
da lontano la faccia appare più larga,
scema, e da vicino piccolina.
Ride, e ficca un dito nel cerchio ancora.

“Guarda! Guarda.” Scuote la testa,
ride e si inchina
davanti ai cerchi grossi.
Alla fine diventa serio e si gira.

“Mi fa venire la nausea.
Mi fa girare la testa.
Mi viene da vomitare, bbhooahh!”
E se ne va.

Traduzione dell'autore e di Luca Bonetti