Mathura
DELFTIS
DELFTIS
Johannes Vermeerile
Hõredate harjaste sahin lõuendil.
Kuula. Sel linnal on sinu nimi –
see kõlab üha enamatel huultel Rotterdami väravas
ja raeplatsi kitsaste põiktänavate nurgil. Püsiv vihmaudu
peseb tolmu kunagise sadamalinna igivanalt fassaadilt,
hallid majad helklevad peaaegu hõbedaselt
sellal kui vett valgub kanalitesse üha juurde.
Siin sa maalisid ja uskusid, siin sa armastasid,
vihkasid. Uskusid. Varem või hiljem leiab kõik
oma vastandpildi – vesi taevas, taevas maas –
ja minevik on ainult oleviku lukuaugu läbi
nähtud camera obscura. Hillitsetud
harjased. Värskeltsegatud värv. Teadmine, et
varem või hiljem saab igast suurest andest
kellegi sissetulek. Ikka sajab, just kui püüaks
aeglane vihm maha uhta kihti kihi järel,
näha nende sisse, jõuda tagasi algusse – sinna,
kus polnud veel esimest pintslitõmmet ega mõtetki
sellest. Inimeste sire toimekus. Vihm, mis uhub üha
rohkem vett hõbedastesse kanalitesse. Vihm.
Keegi peatub järgmisel sillal. Ikka sajab.
Nieuwe Kerk. Vihm ja valgus.