Tõnu Õnnepalu
Vabadust pole
Vabadust pole
Vabadust pole kevadõhk
kuumab ja lainetab meie ümber
sellel viimase lume sulamise pühal
kui lepaurvad
on kollasest tolmust rasked
ja maa on veest raske
ja silmadel on valguse paljusest raske
kui rõõm
tuleb ja kihutab
käed lahti mäest alla
lõoke kukub läbi õhu
kui taevas
haarab meid oma täiuslikku tühjusesse
mille värvidel pole nime
sinine sinine sinine
tuhat korda kõik
erinevate tähendustega aga
kulu ja muld
lõhnavad nagu esimest korda elus
ja männid
löövad kohisema
kui äkki
tuleb merelt jääkülm niiske tuulehoog
ja mändide ladvad õõtsuvad taevas
otsekui keset suurt kurbust
sest vabadust pole